23.08

 

 

 

 

 

 

Nii, täna siis esimene koolituspäev. Isegi peaaegu õigel ajal sai pihta hakatud. Päeva esimeses pooles nagu ikka väike namegame ja siis gruppides mingi orienteerumise moodi asi, kus pidi lahendama mingi mõistatuse, et teada saada, kuhu minema peab. Seal siis ootas üks koolitajatest, kes andis ülesandeid. Näiteks leida riidepuule mingisuguseid muid funktsioone või ust kuidagi loovalt ja ebatraditsiooniliselt avada, terve grupiga väikese kaltsu peale ära mahtumine ja seal 180-kraadise pöörde tegemine. Siis järgmises punktis pandi teise grupiga kokku ja oli tarvis nii, et kõik hoiavad nöörist kinni, teha sinna kaks sõlme, mis jagavad nööri kolmeks. Sellega me hakkama ei saanud, sest igaüks tahtis omamoodi teha ja juhend oli tegelikult nii halvasti öeldud, et osad ei saanud arugi, et sõlmi oli vaja teha (Iliase hääldus sõnale knots külas nagu notes). Seejärel siis said kõik grupid koolitusruumis kokku ja oli ülesanne terve grupiga (22 inimest) miiniväli ületada. Ruudustik põranda peal, kus siis oli vaja leida selline tee, kus miine ei ole. Väga palju vaidlemist ja arutamist ja katsetamist ja lõpuks peaaegu saime isegi hakkama, aga natukene jäi aega mahtumisest puudu. See siis oli see eksperimentaalne osa, millele järgned debriifimine, mis peaks siis see osa olema, kus midagi õpitakse, aga see põmst tähendab, et kõik lihtsalt räägivad, mida nad arvavad ja tunnevad ja seda hästi pikalt ja laialt ja mõni tahab ikka meeletult palju tühja juttu rääkida. Eestlased ei öelnud midagi 😀

Siis lõuna. Rootsi laud, ahjukaha, riis ja siis igast salateid ja kastmeid ja värke. Päris hää ja kõhu sai täis küll. Siis tund aega vaba aega. Magasime ja puhkasime veits. Ja läks järgmine osa lahti. Võinoh, meie olime õigel ajal kohal ja nagu ikka tuli kõiki teisi, kaasaarvatud koolitajaid omajagu oodata.

Siis rühmatöö, kus oli vaja välja mõelda, mis teadmised, oskused ja suhtumised koolitajal peab olema. Jälle palju nämmutamist ja erinevaid ülesandeid selleks.

Järgmises osas oli vaja mõelda enda senisele koolitajateele – tähtsamad verstapostid ja kust kõik alguse sai. Selleks oli palutud kaasa võtta pilte, mida siis selle illustreerimiseks seinale kleebiti (mis muidugi üldse seal ei püsinud ja kõik kogu aeg alla kukkusid).

Siis natuke aega õhtusöögini ja saime hakata mõtlema ühele veel õhtul ees ootavale ülesandele. Väga täpselt ei teadnudki, mida teha ja rääkida on vaja, aga põmst pidime ennast siis kolmele koolitajale maha müüma, et nad meid oma meeskonda valiks. The Voice saate põhjal (mida meil Eestis ei ole tehtud). Žürii istub seljaga esineja poole ja ei tea, kellega on tegemist. Muidugi meie puhul ikka teati ja tunti juba häälest ja muudest asjadest ära, kes on. Kui esineja suutis mõne žüriiliikme ära veenda, et ta tahab teda oma tiimi, siis keeras ta ümber. Kui ümberkeerajaid oli rohkem kui üks, siis pidid nemad ise ka ennast tõestama ja hoopis esineja sai valida, kelle tiimi tahab.

Õhtusöök päikeseloojangu ajal. Saime kohalikult türklaselt nõuande, et selliseid toite ei ole mõtet valida, mis iga toidukorra ajal valikus on. Eriti just mingid magustoidud, mis on osad väga hirmsad. Aga arbuusi on alati palju ja see on väga hea.

Pärast õhtusööki siis jälle passimist ja ootamist ja kui õigeks ajaks sinna läksime, siis viie minuti pärast tulid ka koolitajad ruumi ette valmistama.

Ülesanne, mille saime täpsemalt teada alles kohapeal, oli siis selline, et oli tarvis kõigepealt 10 sekundit laulda ja siis minut aega ennast kiita, rääkida, mis valdkondades ja mis sihtgruppidega tahad koolitajana tegeleda. Liivika oli kohe esimene õnnelik, kes pidi pea ees vette hüppama. Sai väga hästi hakkama ja Volkani tiimi.

Kui ei suutnud neile vajalikke märksõnu öelda, siis ei keeranud keegi ümber ja see pidi siis kõige lõpus uuesti proovima. Selliseid oli 4tk, kes rääkisid liiga üldist juttu. Meie saime kõik esimesest voorust edasi. Mina Mustafa tiimi ja Viivika Iliase tiimi.

Kogu see asi võttis kaks pool tundi aega. Vahepeal tundus, et peame terveks ööks jääma, sest žürii liikmed rääkisid ka väga pikalt.

Aga sellega oligi siis formaalne osa läbi ja pärast seda veel jäädi väljas mere ääres tiksuma ja õlut jooma. Meie käisime sööklas oma küpsisetordi ja küüslaugu möksi jaoks anumaid varastamas 😀 Korraks tiksusime teistega, aga kuna me täna juua ei viitsinud, siis ei olnud väga viitsimist ja tulime tuppa ära. Ja nüüd siis kirjutan seda juttu, mis sai päris pikka ja detailne nüüd. Peale Kerli vist keegi suurt aru ei saa midagi 😀

Hommikul teeme siis kultuuriõhtuks torti.

 

 

22.08

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolm ja pool tundi lennukiga lendamist, pool tundi lennukiga lennuväljal sõitmist, 15 minutit bussiga terminali sõitmist, 45 minutit passi näitamise järjekorras, 1,5h ühe sloveenlase ja kreeklase ootamist lennujaamas, 45 min bussiga hotelli sõitmist ja kohal nagu nipsti.

Hotell on tuttav, varem ka siin oldud üks kord. Seekord on odavamad toad, ei ole rõdu ega merevaadet nagu eelmine kord. Hotelli jõudes võttis Volkan meid vastu (on oma patsi maha lõiganud). Wifit muidugi on ainult väga üksikutes kohtades, toas ei ole. Olen koos tuttava maltalase Abrahamiga ühes toas.

Kell oli juba pool kaks kui tuppa saime. Läksime kohe magama.

Nüüd hommikusöögil. Ilm on mõnus, hetkel isegi veits jahe veel. Mingi 20 kraadi äkki aint. Hetkel lihtsalt päike veel ei paista peale.

Eesti Energia andis just teada, et olge täna kokkuhoidlikud, elektri hind on meeletult kõrge, 16 senti kWh peaaegu terve päev.

Nett on nii kehva, et pilte ei õnnestu lisada. Proovin kunagi hiljem.