Et kõik ilusasti räägitud saaks, tuleb alustada sellest, et eelmisel sügisel sai Kohaliku Omaalgatuse programmi kirjutatud projekt “Fotograafiakoolitus ja Rõuge digitaalse suvekroonika koostamine”. Hindajad leidsid projekti rahastamisväärilise olevat ja nii ei jäänudki üle muud kui aga otsast pihta hakata.
19.–20. aprillil toimunud projekti avakoolitusest said osa kokku 15 inimest ja koolitaja. Kaks päeva kulgesid mõnusas õppimishuvilises ja teotahtelises meeleolus ning lõpetuseks välja valitud pilte vaadates oli näha, et õpitut osati rakendada küll. Õnnestunud klõpse oli nii kompakt- kui peegelkaamerate kasutajatelt, millest saab järeldada vaid seda, et pildistab ikkagi inimene, mitte kaamera 🙂
Laupäeva esimene pool veedeti noortekeskuses hoolsasti teooriat kuulates ja seda kõrva taha pannes. Pärast väikest kosutuspausi läksime õue ja haarasime härjal sarvist. Pildistasime pargipuid, varemeid, tiiki ja kõike muud taustana kasutades üksipulgi üles kõik osalejad – õppisime, kuidas erinevalt poolt langev valgus mõjub pildi dünaamilisusele ning kuidas pildistada inimest päikese käes nii, et silmad kissi ei jääks ja näole koledaid varje ei tekiks.
Pärast lõunat enam tuppa ei mindudki, vaid suundusime Rõuge tuntumaid vaateid jäädvustama. Alustuseks läksime Eesti Ema monumendi juurde, aga nagu pärast välja tuli, oli monument ise vaid üksikutel piltidel. Rohkem paelus pilku ikkagi avanev vaade Suurjärvele ja kirikule. Kuna kirikust ei saa Rõuget pildistades niikuinii üle ega ümber, siis järgmiseks läksime Suurjärve taha matkarajale, et sealt juba järves peegelduvat kirikut lähemalt pildistada (ja leidsime sealt ka väga pildistamisväärsed kõrkjatutid, sauna, ülased, vallamaja ja muu). Kuna kirik juba peamiseks pildistamisobjektiks oli sattunud, siis jalutasime sellele veelgi lähemale, vallamaja juurde. Teel sinna ja tagasi jäid kaamera ette Suurjärvel ujuvad linnud, teeäärne kraav, jalutavad inimesed, tee ääres kasvavad sinililled ja näiteks elektriautod.
Oli tore, et ka ka pause ei lastud niisama lakke vahtides mööda, vaid peamiselt ikka omavahel kasulikke teadmisi vahetades ja mõnusasti vesteldes. Selles oli suur roll meie muhedal koolitajal Jaanusel, kes oma sõbraliku ja vahetu olemisega kohe algusest peale grupis väga vaba meeleolu lõi. Head meelt tundsime ka selle üle, et mõned osalejad kasutasid aega targasti ning võtsid vabast tunnikesest maksimumi, käies näiteks Luhasoos loojangujahil (saades sealt muide väga kenad pildid!) või pildistades kodutee ääres nähtud sookurge (ka väga õnnestunud ja ainulaadne võte).
Kui päevaseid hetki on meist igaüks vähemal või rohkemal määral pildile peatanud, siis öine pildistamine on juba natuke salapärasem teema, mida oodati ilmselt kõige rohkem. Päevasest koolitusest kõik säritamise, avade, ISO ja kompositsiooniga seotud teadmised peas pungitamas, süütasime lõkke ja hakkasime pihta.
Sädemetest saavad pikema säriajaga vahvad ussikesed ja söed hõõguvad ka pildil nagu elus tuli, see sai üsna kiiresti selgeks. Siis avastasime, et ka lähedalasuvad puud on lõkkekumas väga kütkestavad ja tähistaeva saab peaaegu igaüks täitsa edukalt pildile, selleks pole tarvis mingit hullu teadust ega imevarustust. Just nüüd oli kuulda kõige rohkem rõõmsaid rõkatusi üllatavatest ja ilusatest piltidest, sest kaamera käsitlemine ja pildistamine hakkasid üha inimsõbralikuma ja mõistusepärasemana tunduma. Õppisime ka trikke, kuidas Jaanust kolm korda samale pildile saada, kuidas õhku naerunägu joonistada ja kuidas ainult osa pildist eriliselt nähtavale tuua.
Enne südaööd lahkusid võtteplatsilt ka kõige visamad õppurid, aga seda vaid selleks, et hommikul selge peaga edasi tegutseda. Hommik algas vesiselt: seisev vesi järves, voolav vesi ojas, purskav vesi vesioinast… Jällegi saime kinnitust sellele, et pilt ei ole ainult hangunud hetk lamedal paberil, vaid paari osava nupuvajutusega saab sellele piisavalt elu sisse puhuda.
Suure osa teisest koolituspäevast veetsime teleka ees, aga seda mitte Luz Mariat vahtides, vaid omatehtud pilte analüüsides. Arutelu ja järelduste abiga sai kõik õpitu väga hästi üle korratud, peamiselt kompositsiooni osas. Pärast ametliku lõpukellaaja kukkumist ei kiirustatudki eriti minema, vaid saadi veel mõned head soovitused nii edaspidiseks tegutsemiseks kui näiteks tulevaseks kaameraostuks.
Aga koolituse allkirjalehe kaustapanemisega pole kogu asi veel kaugeltki lõppenud – käigu pealt sai kokku lepitud, et lisaks iseseisvale pildistamisele suve jooksul korraldame kindlasti ka mõned ühised pildistamisretked, sest seltsis on segasem, kordamine on tarkuse ema ja harjutamine on vilumuse vanaisa 🙂
Toetajad:
